Tavalised klaaspudelid valmivad kvartsliiva, sooda ja lubjakivi kokkusulatamisel. See on ebastabiilse koostisega silikaadi segu. Esimene klaas, mille inimesed valmistasid, olid väikesed halva läbipaistvuse ja mõne värviga klaaslehed. Selle värvi ei lisa inimesed teadlikult, vaid pigem lisanditega segatud ebapuhta tooraine tulemus. Toona kasutati värvilisi klaaspudeleid ainult kaunistuseks ja nõuded polnud kõrged. Inimesed valmistasid ainult kogemata värvilist klaasi. Kuid tänapäeval nõutavale värvilisele klaasile on kõrged teaduslikud nõuded, mida saab toota alles pärast klaaspudelite värvimise saladuse paljastamist.
Pärast uuringuid on leitud, et {{0}},4–0,7 protsendilise värvaine lisamine tavalise klaasi koostisainetele võib tuua klaasile värvi. Värvained on enamasti metallioksiidid. Oleme juba teadnud, et igal metallielemendil on oma ainulaadsed "spektraalomadused", nii et erinevad metallioksiidid võivad olla erinevat värvi. Kui neid oksiide lisada klaasi koostisosale, muudab see klaasi värviks. Näiteks kroomoksiidi (Cr2O3) lisamine muudab klaasi roheliseks; Mangaandioksiidi (MnO2) lisamisel muutub klaas lillaks; Koobaltoksiidi (Co2O3) lisamisel muutub klaas siniseks ning terasetootjate ja keevitajate kasutatavad kaitseprillid on valmistatud sellest klaasist.
Tegelikult ei sõltu klaaspudeli värvus mitte ainult lisatud värvainest, vaid inimesed reguleerivad ka elementide valentsi sulamistemperatuuri ja ahju leegi olemuse kaudu, et klaas näeks erinevat värvi. Näiteks klaasis sisalduv vask tundub kõrge valentse vaskoksiidi juuresolekul sinakasroheline; Kui vaskoksiidi (Cu2O) on madala hinnaga, muutub klaas punaseks. Mõnikord ei saa üks sulamisprotsess klaasi kuvamist hästi muuta ja klaasi värvi näitamiseks on vaja teist kuumutamist. Väärtuslik kuldpunane klaas on selline, mille valmistamisel lisatakse tavalistele klaasi koostisosadele vähesel määral kulda ja põletatakse. Pärast esimest sulamist jaotub kuld klaasis aatomitena ja sel ajal ei näita klaas mingit värvi; Kui kuumutada pehmenemislähedase temperatuurini, koonduvad sees olevad kullaaatomid kolloidseteks osakesteks ja klaas annab ilusa punase värvuse.
Tänapäeval on inimesed valmistanud erinevaid täiustatud värvilisi klaase, kasutades värvainetena haruldaste muldmetallide oksiide. Haruldaste muldmetallide elementidega segatud värviline klaas on särava ja puhta tooniga, erksa värviga ning isegi muudab värvi erinevates valgustingimustes. Näiteks neodüümoksiidklaasil on see omadus. See paistab päikesevalguse käes lillapunasena ja fluorestsentsi all sinilillana, mis on väga ilus. On teatud tüüpi klaas, mis muudab värvi valguse intensiivsusega ja inimesed kasutavad seda klaaside ja majade aknaklaasidena. Seda tüüpi klaaside kasutamine aknaklaasina võib siseruumides säilitada teatud heleduse ja varjutamiseks pole enam vaja kasutada kardinaid, mistõttu mõned inimesed nimetavad seda "automaatkardinateks". Samuti võib see blokeerida ultraviolettkiirte läbipääsu päikesevalguse käes. Pärast selle klaasi paigaldamist raamatukogudesse ja muuseumidesse võib see kaitsta raamatuid ja kultuurimälestisi UV-kahjustuste eest.
Lisaks haruldastele muldmetallidele võib volframi ja plaatina otse klaasile lisamine muuta ka värvi muutvat klaasi.
Tavalised pigmendid tuhmuvad päikesevalguse ultraviolettkiirguse või õhu hapniku ja vääveldioksiidi toime tõttu; Kuid värviline klaas, tänu metalli ja muude klaasiga värvivat rolli mängivate oksiidide sulandumisele, talub päikesevalgust ja vihma ning säilitab oma kauni noorusliku välimuse igavesti. Tehnoloogia arenedes muutub värviliste klaaside valik üha mitmekesisemaks ning meie elu muutub selle kaunistuste ja kaunistuste tõttu värvikaks.
Lihtsamalt öeldes esitab klaas erinevaid värve, neelates, peegeldades ja läbides teatud lainepikkust valgust. Peamiselt kasutatakse dekoratiivmaterjalina uste, akende ning hoonete avalike ruumide sise- ja välisviimistluses. Klaasi värvimiseks on kaks protsessi: materjali värvimine ja pinna värvimine.
